Spar
Suur rohepesu käsiraamat
Kõik looduses ja ka inimkeskkonnas toimuvad protsessid on ülimalt keerulised ning keeruliselt omavahel põimunud. Lihtne inimene tahab aga lihtsaid soovitusi: istuta puu ja sellega päästad keskkonna. Tegelikult on puu istutamine igati tore tegevus, kuid suuremat positiivset mõju ümbritsevale ta ei avalda. See võiks ilmneda alles siis, kui istutaksime metsa kohale, kus seda varem ei olnud, ja garanteeriksime selle puutumatuse vähemalt sajaks aastaks - ilmselgelt võimatu ülesanne. Raiesmikule puude istutamine toob kasu ainult tuleviku metsaärimehele, kes saab sealt ühevanuse ja samast liigist palgi. Loodusele aga meeldiks hoopis rohkem isekasvanud segapuistu.
Loomulikult ei eralda elektriauto maanteel sõites süsihappegaasi. Kui aga liidame kokku tema valmistamiseks ja laadimiseks vajaliku elektri tootmisel eraldunud CO2, on heide enam-vähem samasugune tavaauto omaga; kas pisut suurem või väiksem, sõltub kohalikust elektri saamise viisist. Kui aga lisame siia elektri kohaletoomiseks ehitatud rajatised (elektrivõrgud, laadijad, alajaamad), on keskkonnale kindlasti parem sõita diiselautoga. Nii kipub olema kõigi sellesarnaste meetmetega. Biomassi (puidu) põletamine elektrijaamas kajastub EL statistikas nullheitmega, kuigi iga kilovatt-tund eraldab vähemalt kaks korda rohkem süsihappegaasi kui põlevkivist toodetud elekter - rääkimata Maa metsadele tekitatud pöördumatust kahjust. Biokütuselisandite tootmiseks kulub rohkem ürgkütuseid, kui nad asendavad, ka on nende koguheide 2-3 korda suurem kui bensiinil või tavadiislil.
See raamat üritab keerulistesse asjadesse teaduspõhist selgust tuua. Tegu ei ole aga teadustekstiga: kui kõik kasutatud allikad oleksid korrektselt viidatud, oleks viiteid ilmselt rohkem kui põhiteksti. Autor ütleb, et nagu maateadustes ikka, ei saa arvandmeid väga tõsiselt võtta. Inimtekkelisi andmeid on kombeks kohandada esitajale sobivas suunas ning mõõtmised on üldiselt väga aja- ja ressursimahukad. Autor on üritanud numbritesse suhtuda võimalikult vastutustundlikult ning kasutanud palju graafikuid ja diagramme.
Loomulikult ei eralda elektriauto maanteel sõites süsihappegaasi. Kui aga liidame kokku tema valmistamiseks ja laadimiseks vajaliku elektri tootmisel eraldunud CO2, on heide enam-vähem samasugune tavaauto omaga; kas pisut suurem või väiksem, sõltub kohalikust elektri saamise viisist. Kui aga lisame siia elektri kohaletoomiseks ehitatud rajatised (elektrivõrgud, laadijad, alajaamad), on keskkonnale kindlasti parem sõita diiselautoga. Nii kipub olema kõigi sellesarnaste meetmetega. Biomassi (puidu) põletamine elektrijaamas kajastub EL statistikas nullheitmega, kuigi iga kilovatt-tund eraldab vähemalt kaks korda rohkem süsihappegaasi kui põlevkivist toodetud elekter - rääkimata Maa metsadele tekitatud pöördumatust kahjust. Biokütuselisandite tootmiseks kulub rohkem ürgkütuseid, kui nad asendavad, ka on nende koguheide 2-3 korda suurem kui bensiinil või tavadiislil.
See raamat üritab keerulistesse asjadesse teaduspõhist selgust tuua. Tegu ei ole aga teadustekstiga: kui kõik kasutatud allikad oleksid korrektselt viidatud, oleks viiteid ilmselt rohkem kui põhiteksti. Autor ütleb, et nagu maateadustes ikka, ei saa arvandmeid väga tõsiselt võtta. Inimtekkelisi andmeid on kombeks kohandada esitajale sobivas suunas ning mõõtmised on üldiselt väga aja- ja ressursimahukad. Autor on üritanud numbritesse suhtuda võimalikult vastutustundlikult ning kasutanud palju graafikuid ja diagramme.
