Südame avardamine

Inglismaal asuva püha Ristija Johannese kloostri munkpreester isa Zacharias räägib oma vaimulikeeelkäijate, Athose püha Siluani ja Essexi püha Sofroni elu ning õpetuse põhjal südamest kui vaimulikustkohast. Süda on vaimuliku elu keskus, kus inimene kahetseb, palub ja annab andeks, tunneb igatsust, tänu, rahu ning rõõmu. Südameriik on alati ligidal, aga selle sügavusse viib üks - ja saladuslik tee: isaZacharias räägib allaminemise teest, mida mööda avastab inimene oma sügava südame, kust ta avastabomakorda Jumala ja ligimese. Nendega suhestudes avardub inimese süda, nii et ta saab hakatatõelisemalt täitma kaht suurt käsusõna: armastama Jumalat kogu oma olemusega ja ligimest kuiiseennast.Isa Zacharias käsitleb inimolu universaalseid sõlmpunkte õigeusu vaatekohast. Tema vaimulikultrealistlik vaateviis väljendab ilmekalt õigeusule omast arukust, mis rajaneb kahepidisel tundmisel: Kiriktunneb Jumalat ja inimest. Üks tundmine pingestab teist: tänu sellele läbistab iga rasket tõde, esmajoones inimese enda kohta, lootus Jumalale. Isa Zachariase käsitlusele annab erilise hingamise see, et ta räägib oma isade Jumalast: sellest, kuidas elasid Jumalas tema vaimulik isa püha Sofroni ningvaimulik vanaisa püha Siluan. Nende vastu tuntava austuse ja armastuse õhustikus toob isa Zachariasõigeusu varakambrist esile tõelisi rikkusi, tehes seda aga tasasel, kainel ja iga inimese vabadust austavalviisil. Tema sõna ei käi peale, lipitse ega moraliseeri, vaid lohutab ja julgustab seespidi. Eeskätt on seesuunatud südamest südamesse.Toimetaja: ülempreester Toomas Hirvoja, Aile Tooming