Minu lapsepõlvekodu oli eesti nsv-s. humanitaarid meenutavad

Nõukogude argielust - sealjuures ka koduelust - kõneldes ja kirjutades on tavaks saanud rõhutada korduvaid elumustreid, kattuvaid tegevusi, piiratud võimalusi. Poesabad ja täis bussid, ühte tüüpi sektsioonkapid sama põhiplaaniga korterites, vakstuga söögilauad pisikestes köökides, padujoomine maakohtades.Siinse raamatu koostamist õhutas soov läheneda taolistele paikaloksunud kujutluspiltidele kriitilisema pilguga. Kui homogeenne ikkagi oli nõukogude argielu? Kui sarnased olid nõukogudeaegsed eesti kodud? Mis kujul jõudis nõukogude rezhiim koduelu sfääri? Tahes-tahtmata lisanduvad ka üldisemad küsimused: mida koduks pidada, kuidas tõmmata kodu ja kodu välise piire, mis loob kodu kodususe?