Hele, tuisklev ja nimetu

Berit Petolai loomingus jääb kõlama lihtsa ja vahetu mõtiskleja ning askeldaja, loodusega tihedalt üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Aeg ja kulgemine, inimlikud pidepunktid ajapöörises, koovad tiheda koe, millest aimdub ajastuülest südametarkust ja taju, et igapäevane elukulg võib olla midagi argiselt püha ja kosutavat. Loodus koos kõigi oma pisimate osalistega annab Beriti tekstidele elava, pulbitseva ning tänumeelest kantud eheda maigu. Tundlikult tabatud paigavaim looritab ballaadidena voogavad luulelood teatava salapäraga, mis laseb lugejal tunda, et tal on võimalus piiluda maailma, kus on veel alles maagia, muinasjutt ning sõna ilus ja puhas vägi.

Berit Petolai luulelugusid on tõlkinud oma keelde kuuseriisikad, karihiired, karud ja karik-porosamblik. Tema loomingut on viisistanud kodukakud, kõrvukrätsud ja kimalased.

Berit Petolai on väikeses Meoma külas elav luuletaja, kirjutav korilane ja kolme tütre ema. Beritilt on ilmunud luulekogu "Meoma ümisevad tuuled" (Verb, 2019), tema tekste on avaldatud ajakirjades Looming ja Värske Rõhk, ajalehtedes Müürileht ja Sirp, kogumikes "Metsik sõna" (2016), "Armastuse planeet" (2022) ja metsaluule antoloogias "Südames laulavad metsad" (2024). 2017. aasta kevadel pälvis Berit debüüdiauhinna "Esimene samm" ja tema esikkogu valiti üheks Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2021. aastal pälvis ta Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse "Tõnkadi-lõnk" eest.